Mis on IPO?

1. peatükk: Sissejuhatus

IPO on esimene kord, mil ettevõte pakub aktsiaid (või „avalikkusele kuuluvaid aktsiaid“) väärtpaberibörsil avalikkusele. See tähendab „esmast avalikku pakkumist“, kuid tihti kasutatakse selle asemel lühendit „IPO“, mille tähendus on sama.

Millistest börsidest jutt käib? Need võivad hõlmata Londoni börsi, New Yorgi börsi, Euronexti või Hongkongi või Shanghai börsi (lisaks on veel mitmeid teisi börse). Kui tegemist ei ole just suurettevõttega, on selleks tõenäoliselt väiksematele ettevõtetele spetsialiseerunud börs, nagu näiteks Londoni alternatiivne investeerimisturg (AIM).

2. peatükk: Miks IPO?

Põhjuseid on mitu. Peamine põhjus on avalikkusele aktsiaid emiteerides raha koguda. Tavaliselt tehakse seda laienemise rahastamiseks – kas siis olemasoleva äritegevuse laiendamise või teiste äritegevuse omandamise läbi.

Kuid on ka teisi põhjuseid. Üks neist on hajutada äritegevusega kaasnevaid riske rohkemate investorite vahel, mitte ainult asutajate või esialgsete toetajate vahel.

Teine põhjus võib olla see, et ettevõtte esialgne (esialgsed) aktsionär(id) soovib (soovivad) raha välja võtta. Näiteks börsivälistesse ettevõtetesse investeeriv ettevõte on äritegevusse investeerinud, kuid soovib nüüd oma investeeringut sularahaks muuta; selleks saab kasutada IPO-d. See on sünnis võimalus äritegevuse lõpetamiseks.

3. peatükk: Kuidas IPO-t hallata?

Ettevõte, kes plaanib IPO-d esitada, alustab selle planeerimist kuid, vahel ka aastaid varem. Seda seepärast, et ettevõte peab tagama oma raamatupidamissüsteemi, juhtimistegevuse ja siseprotseduuride vastavuse eeskirjadele, mis kehtivad väärtpaberibörsil, kus see noteeritakse.

Ettevõte ja selle nõustajad alustavad esmase avaliku pakkumise tegemisele spetsialiseerunud ja selleks volitatud maakleri, väärtpaberiettevõtte või investeerimispanga soovituste alusel müügidokumentide või „prospekti“ ettevalmistamist. Selles sätestatakse kõik ettevõtte üksikasjad ja see on IPO müügidokumendiks.

Seejärel teavitab ettevõte oma aktsiate noteerimise kavatsusest kas ajalehtedes või internetis või oma nõustajate vahendusel. Tihti on sellisteks aktsiate pakkujateks erinevad asutused, nagu pensionifondid, kindlustusandjad ja investeerimisfondid.

Nemad ja investeerimispangad võivad väärtpaberite emissiooni ka tagada – see tähendab, et nad nõustuvad IPO protsessi nurjumise korral aktsiaid tagasi ostma. Nõustajate eesmärk on määrata aktsiatele hind, millega neid saaks kindlasti müüa, nii et emissioonikorraldajad ei peaks neid sisse ostma. Kuid vahel nad eksivad.

4. peatükk: Mis saab edasi?

Miski pole enam endine. Pärast IPO-d noteerib ettevõte oma aktsiad valitud börsil. Sellega kaasneb ka vältimatu, avalikkuse suurenenud tähelepanu ja meediahuvi – nii heas kui halvas!

Edu korral aktsiate väärtus tõuseb – ja kõik aktsionärid teenivad kapitalikasumit. Nendeks on enamasti ettevõtte juhtkond ja algsed asutajad – aga vahel ka töötajad, kui nad on IPO raames aktsiaid ostnud või neile on aktsiaid antud.

Kuid alati ei lähe nii hästi. Vahel hind langeb. Ja vahel, eriti väikeettevõtete puhul, ei näita investorid aktsiate ostmise ja müümise suhtes huvi – siis nimetatakse aktsiaid „mittelikviidseteks“. See risk kaasneb alati, kui ettevõte otsustab teha esmase avaliku pakkumise.

Kui arvate, et ainult väikeettevõtted esitavad IPO-sid, siis näiteks 2014. aastal tegi Hiina internetipoodi ja teenuseid pakkuv Ali Baba Group aegade suurima IPO. See teenis 25 miljardit USA dollarit. See seljatas isegi 2012. aastal turule tulnud ja 16 miljardit USA dollarit kogunud Facebooki.